Fenomenalism

Fenomenalism on filosoofiline positsioon, mille järgi propositsioonid füüsilise maailma kohta saab analüüsida propositsioonideks selle kohta, kuidas ühed aistingute järgnevused tooksid kaasa teisi.^[1]

Erinevalt idealismist jätab fenomenalism kui positsioon füüsilise maailma (füüsiliste esemete) olemasolu lahtiseks.^[2]

Fenomenalismi algeid on George Berkeleyl ja John Stuart Millil. Fenomenalismi pooldasid loogilised positivistid, Alfred Ayer ja C. I. Lewis. Ayer leidis, et propositsioonid füüsilise maailma kohta saavad olla verifitseeritavad ainult juhul, kui analüüsida need propositsioonideks aistingute kohta.^[3]

Fenomenalism saab pidada iseennast näiteks vaimuks nagu Berkeley või konstruktiks tegelikust ja võimalikust kogemusest nagu Ayer.^[4]

Enamik fenomenaliste on pooldanud meelteandmete teooriat, mille järgi aistingud on vaimust sõltumatud meelteandmed või teadlikkus nendest. Fenomenalist saab pooldada ka adverbiaalteooriat, pidades aistinguid näiteks teadliku subjekti mitterelatsioonilisteks omadusteks.^[5]

Enamik fenomenaliste olid fundatsionistid, kelle väitel käivad ainsad kontingentsed propositsioonid, mida on võimalik otseselt teada, omaenda vaimuseisundite kohta. Samuti olid nad seisukohal, et kui ühe propositsiooni uskumist õigustab selle järeldamine teisest propositsioonist, siis peab olema õigustatud ka uskumus, et teine propositsioon kinnitab esimest. Neil eeldustel tekib küsimus, kuidas saab õigustada tavauskumusi välismaailma kohta, nimelt kuidas saab õigustada vaimust sõltumatute füüsiliste esemete olemasolu järeldamist vaimust sõltuvate aistingute esinemisest. Deduktsioon seda ilmselt ei võimalda. Induktsioon aga nõuaks, et vaadeldaks korrelatsiooni aistingute esinemise ja esemete olemasolu vahel; aga see pole võimalik, sest esemeid ei saa otseselt vaadelda. Kui muid viise peale deduktsiooni ja induktsiooni pole, siis tundub, et pole pääse skeptitsismist. Kui pooldatakse ka verifitseeritavusprintsiipi, siis on ohus ka füüsilise maailma kohta käivate propositsioonide arusaadavus. Fenomenalistid ei näinud muud pääseteed peale oma positsiooni.^[6]